Mis on elektromagnetväli (EM väli)?
Ma alustan kõigepealt millestki tuttavast ja toon näiteid heli põhjal, mis kujutab endast samuti väljalist võnkumist või teisisõnu keskkonna lainetamist.
Lühidalt öeldes on heli muutus õhurõhus, vees olles vee rõhus, jne. Väike rõhu muutus on vaikne heli, suur rõhu muutus, tugev heli. Aeglane rõhu muutus, madal heli ja kiire rõhu muutus kõrge heli. Ruumis liikuvad ja vibreerivad kehad tekitavad heli ja heli saab omakorda samas ruumis panna vibreerima teised kehad, mis jagavad selle heliga sama või harmoonilist resonants sagedust. Eksperimendi võib teha kitarril, kus üks keel paneb vibreerima teise sama tooniga keele. See keel võib olla koguni teisel kitarril, mis asub esimesest tükk maad eemal. Teise kitarri keel, hakkab aga vibreerima väikese ajalise viitega, sest heli liigub 20C õhus 0,34 km/s. Vees aga pea 4 korda kiiremini.
Keskkonda, kus võnguvad elektromagnetväljad nimetatakse eetriks. Kui õhuruum on piiratud atmosfääriga, siis eeter asub kõikjal meie sees ja ulatub nii kaugele, kui me oskame maailmaruumi ette kujutada ja veelgi kaugemale. Eeter on nagu väga väikese vastupanuga vedru, mis ulatub igas suunas ja mis kannab ruumis edasi nii elektri-, kui magnetvälja. Eetrit on võimalik lõpmata palju kokku suruda ja välja venitada. Igal kvantosakesel on elektriline laeng ja kuna need osakesed keerlevad ruumis väga suurel kiirusel, siis tekitavad nad enda ümber ka miniatuurse magnetvälja. Kui suur hulk sarnaselt laetud osakesi ühes suunas liikuma hakkavad, tekitavad nad ennast ümbritsevas keskkonnas nii elektri- kui magnetvälja tiheduse muutuse. See muutus levib eetris 300 000 km/s. Tihti nimetame me seda kiirust valguskiiruseks.
Elektri- ja magnetväli on küll erinevalt käituvad nähtused, aga kuna need esinevad käsikäes, nimetatakse neid enamasti ühiselt elektromagnetväljaks. Sarnaselt helile mõjutab ka kvantosakese tekitatud väli distantsilt teise sarnase laenguga osakest. Seetõttu saavad taimed päikesevalguses kasvada ja raadio antenn saatja signaali eemalt kinni püüda.
Laias laastus jagunevad EM väljad kaheks, staatiline väli ehk paigal seisev väli, mis kujutab endast, kas kokku surutus või välja venitatud eetrit ja vahelduv ehk võnkuv väli, mis muudab ajas oma välja tugevust ja polaarsust. Vahelduvat välja iseloomustab võnkesagedus. Alates 1 Hz (võnget sekundis) kuni Gammakiirguseni, mis algab 30 000 000 000 000 000 000 Hz. Igal sagedusel on oma unikaalsed omadused. Näiteks erinevate materjalide läbimine. Lisaks eelnevale saab jagada EM väljad päritolu järgi. Loodusliku päritoluga väljad ja inimese loodud väljad. Looduslikud väljad on meie keskkonnas eksisteerinud muutumatuna miljon aastat ja enamgi.
Inimese tekitatud EM väljad hakkasid levima elektri kasutusele võtmisega, umbes 150 aastat tagasi. Sellest ajast alates on meid ümbritsev eeter täitunud aina kiirenevas tempos kehale tundmatu kiirgusega. Kiirgusallikateks on tehisvalgus, vahelduvvooluvõrk, kõrgepingeliinid, alajaamad, raadiomastid, telemastid, GPS satelliidid, militaar- lennundus- ja ilmajaama radarid, mobiilside mastid. Lisaks sellele turvaväravad, kaugus- ja liikumisandurid, kaugjuhtimispuldid, elektrilised kodumasinad ja -käsitööriistad, sülearvutid ja meile väga armsaks saanud nutiseadmed. See tehnoloogia on meid aidanud, aga me oleme pidanud selle eest maksma füüsilise stressiga.
Loodus on meie kehad loonud molekulidest, mille looduslikud väljad on miljonite aastate jooksul välja selekteerinud kui ained, mis püsivad maistes väljades stabiilsetena.
Tugevate maisete väljade kaitseks, nagu soojuskiirgus ja päikesevalgus, on meie kehal välja arenenud retseptorid, mis kogevad ja hoiatavad meid liigse kiirguse eest ebamugavustundega ja selle eiramisel valuga. Inimese loodud väljade puhul puuduvad meie kehal retseptorid, mis hoiataks meid liigse kiirguse eest. Oleme kaitsetud nende suhtes. Me suudame vaid tagant järgi tunda saadud vigastusi, mis võivad avalduda valu, unetuse, energia puuduse, keskendumishäirete, ärevuse, janu, palaviku, seedehäirete ja teiste levinud sümptomitena. Kuna sümptomid on universaalsed, jääb tegelik põhjus tihti märkamatuks. Kuna kõik elav saab rohkemal või vähemal määral juhiseid ja energiat elektromagnet keskkonnast, siis saab kogu floora ja fauna mõjutatud ka inimese poolt loodud väljadest. Meie seas elab inimesi, kes on elektroülitundlikud (EHS). Need inimesed on jõuetud võõrväljasid taluma ja kehas tekib väga kiiresti mõni või mitu eelnimetatud sümptomitest. Ülitundlikkuse võib põhjustada raskemetallide, nagu vase ja nikli, kuhjumine organismis.
Tugevate maisete väljade kaitseks, nagu soojuskiirgus ja päikesevalgus, on meie kehal välja arenenud retseptorid, mis kogevad ja hoiatavad meid liigse kiirguse eest ebamugavustundega ja selle eiramisel valuga. Inimese loodud väljade puhul puuduvad meie kehal retseptorid, mis hoiataks meid liigse kiirguse eest. Oleme kaitsetud nende suhtes. Me suudame vaid tagant järgi tunda saadud vigastusi, mis võivad avalduda valu, unetuse, energia puuduse, keskendumishäirete, ärevuse, janu, palaviku, seedehäirete ja teiste levinud sümptomitena. Kuna sümptomid on universaalsed, jääb tegelik põhjus tihti märkamatuks. Kuna kõik elav saab rohkemal või vähemal määral juhiseid ja energiat elektromagnet keskkonnast, siis saab kogu floora ja fauna mõjutatud ka inimese poolt loodud väljadest. Meie seas elab inimesi, kes on elektroülitundlikud (EHS). Need inimesed on jõuetud võõrväljasid taluma ja kehas tekib väga kiiresti mõni või mitu eelnimetatud sümptomitest. Ülitundlikkuse võib põhjustada raskemetallide, nagu vase ja nikli, kuhjumine organismis.
Võõrväljasid kasutusele võttes on väga vähe tähelepanu pööratud bioloogilistele mõjudele. Tänase päevani loetaks ainukeseks negatiivseks mõjuks keha molekulide temperatuuri kasvu. ICNIRP ehk pikalt Rahvusvaheline komisjon, mis kaitseb mitteioniseeriva kiirguse eest, peab turvaliseks keha molekulide temperatuuri tõusu kuni ühe Celsiuse kraadi võrra. Hmmm… See ongi juba palavik. Täpselt nii. Võibolla on ka selle pärast ICNIRP’i enda ametlikul veebilehel vastutusest vabanemise klausel, kus muuhulgas seisab järgmine: ”Me ei võta endale mingit vastutust kahju eest, sealhulgas otsese või kaudse kahju eest, mida kasutajad või kolmandad osapooled on kandnud seoses meie veebisaidi ja/või sellel sisalduva teabe kasutamisega, sealhulgas meie veebisaidil saada olevate mis tahes tehniliste andmete, soovituste või spetsifikatsioonide tõlgendamisega.” Vaadake ise: https://www.icnirp.org/en/
Hoolimata eelnevast on Eesti Sotsiaalministeerium kinnitanud 2002.
aastal väljade piirmäärad. Kinnitatud piirmääraks sai ICNIRP’i
soovituste maksimaalne võimalik tase.
Tutvu Eesti riiklike piirmääradega siin:
https://www.riigiteataja.ee/
Meie keha koosneb 70% ulatuses veest. Pea kõik sellest veest on kuusnurkselt struktureeritud H3O2, mis asub kihtidena über kõikide organismis leiduvate membraanide. Seda vee kihti nimetatakse eraldustsooniks. Infrapunane valgus hoiab selle vee struktuuri ja kasvatab selle kihi paksust. See vesi on oma olemuselt geelja moega ja pakub membraanidele kaitset mehaanilise hõõrdumise ja sissetungijate eest. Struktureeritud vesi on negatiivse laenguga ja mida suurem on selle kihi paksus, seda tervemad me oleme. Wi-Fi ja Bluetooth töötavad sagedusel 2.4-2.5 GHz. See sagedus sai valitud, sest see on üle maailma kõigile vabalt kasutatav. See on vaba, sest juba kuuekümnendate algusest hakkasid üle maailma levima mikrolaineahjud, mis töötavad enamjaol just selles sagedusvahemikus. Miks just see sagedusvahemik? Sest see sagedus paneb toidus veemolekuli kõige efektiivsemalt pöörlema ja see pöörlemine muundab raadiosageduse soojuseks.
Wi-Fi ja Bluetooth paneb ka meie kehades vee molekulid pöörlema, mille tõttu struktuur veemolekulide vahel katkeb ja vesi muutub taas vedelasse olekusse. Liigse vedela vee, aga suunab organism kehast välja ja meil tekib janu sest keha soovib taastada eraldustsooni. Vee joomine üksi ei aita, sest wifi ei lase kihipaksust lisada. Wi-Fi tuleb välja lülitada ja veepudeliga päikese kätte jalutama minna. Wi-Fi väljatugevus on lahja võrreldes mikrolaineahjuga, aga pika aja jooksul on kaotatud vee hulk võrreldav. Madal eraldustsooni tõttu kaotavad mitokondrid meie rakkudes kuju ja energiamolekuli ATP süntees aeglustub. Viimases hädas võtab organism appi põletiku ja palaviku, mis oma soojusega kasvatab tagasi kaotatud eraldustsooni, et energiamolekuli ATP sünteesi kiireneks. Põletiku ja palaviku seisund, on vaid ajutine lahendus ja pikaaegselt jätkusuutmatu.
— Olle Kitsing
Vaata seotud teemasid: Elektromagnetväljad minu kodus I Sinine valgus I Minu lugu I Konsultatsioon mõõtmisega objektil
